Uusaasta traditsioonid
Auld Lang Syne
Inglise keelt kõnelevates maades lauldakse vana-aastaõhtul kõige sagedamini vana Šoti laulu “Auld Lang Syne”, mis avaldati esimest korda luuletaja Robert Burnsi poolt tema 1796. aastal ilmunud raamatus “Scots Musical Museum”. Burns kirjutas selle ümber (ja tegi laulusõnadele mõned täiustused), kui ta kuulis, kuidas üks Burnsi kodumaalt, Šotimaalt, Ayrshire piirkonnast pärit vana mees seda laulis.
Sageli öeldakse, et “Auld Lang Syne” on üks kõige populaarsemaid laule, mille sõnu keegi ei tea. “Auld Lang Syne” tähendab sõna-sõnalt tõlkides “vana laul alates” ning see tähendab “aeg möödub”. Laulus küsitakse, kas vanad sõbrad ja ajad unustatakse ning lubatakse mäletada õrnusega inimesi minevikust (For auld lang syne, we’ll tak a cup o’ kindness yet).
Vähemtuntud salmid jätkavad sama teemat kurtes, kuidas sõbrad, kes jooksid enne mööda künkaid ja korjasid karikakraid (run about the braes,/ And pou’d the gowans fine) ja pladistasid hommikust videvikuni ojas (paidl’d in the burn/Frae morning sun till dine), on nüüd lahutatud aja ja kauguse poolt – meie vahele on mühisenud avarad mered (seas between us braid hae roar’d). Kuid alati on aega, et vanad sõbrad saaksid kokku saada – kui mitte isiklikult, siis mälestuses – ja nende heal nimel juua (ak a right guid-willie waught).
Kuid laulu muutis populaarseks ja sellest sai uusaasta traditsioon tänu bändijuhile Guy Lombardole. Lombardo kuulis esimest korda laulu “Auld Lang Syne” enda kodulinnas Londonis, Ontarios, kus seda laulsid šoti immigrandid. Kui ta lõi koos oma vendadega kuulsa tantsubändi Guy Lombardo and His Royal Canadians, sai sellest loost üks nende standardeid. Lombardo mängis seda laulu 1929. aasta vana-aastaõhtul New Yorkis, Roosvelti hotellis ning sellest sündis uus traditsioon. Peale seda mängiti Waldorf Astorias Lombardo versiooni laulust igal vana-aastaõhtul alates 1930ndatest kuni aastani 1976. Esimestel aastatel lasti seda raadios ning hiljem näidati ka televiisorist. Laulust sai lausa selline traditsioon, et ajakiri “Life” kirjutas, et kui Lombardo ei suudaks esitada laulu “Auld Lang Syne”, ei usuks ameeriklased, et uus aasta on tõesti kätte jõudnud.
Hogmanay (Šotimaa)
Laulu “Auld Lang Syne” sünnikodu on ka Hogmanay, virgutava Šoti uusaasta tähistamisviisi, koduks (nime päritolu on ebaselge). Üheks traditsiooniks on “esimesena tuppa astumine”. Veidi peale vana-aastaõhtu südaöö saabumist lähevad naabrid teineteisele külla ja edastavad uusaastasoovid. Traditsiooniliselt tõid esimesena sisse astunud inimesed kingitusena kaasa tule jaoks kivisütt või liivakooki. Eriti õnnetoovaks peetakse seda, kui uue aasta saabumisel astub esimesena sisse pikk, tõmmu ja kena mees. Edinburghi Hogmanay pidustus on riigi suurim ning see sisaldab öö läbi kestvat tänavapidu (külasta Hogmanay veebilehte).
Oshogatsu (Jaapan)
Uusaasta on Jaapani tähtsaim püha ning see sümboliseerib uuenemist. Detsembris peetakse erinevaid Bonenkai ehk “aasta unustamise pidusid”, et jätta hüvasti möödunud aasta probleemide ja muredega ja valmistuda uueks alguseks. Antakse andeks arusaamatused ja viha ning kodud küüritakse puhtaks. 31. detsembri südaööl lüüakse budistide templis 108 korda gongi, et ajada välja 108-t tüüpi inimnõrkust. Uusaasta ise on rõõmupäev ning sel päeval tööd ei tehta. Lapsed saavad väikese raha sisaldava kingituse – otoshidamas. Kui postkaardile on märgitud kindel kuupäev, toimetavad Jaapani postifirmad need kõik 1. jaanuaril kohale.
Hispaania
Hispaania vana-aastaõhtu rituaaliks on südaööl 12 viinamarja söömine. Traditsioon peaks kindlustama tulevaks aastaks kaheteist kuu jagu õnne.
Holland
Hollandlased põletavad tänavatel lõketes jõulupuud ära ja lasevad ilutulestikku. Tuli puhastab vana ja tervitab uut.
Kreeka
Kreekas on uusaastal ka ühe Kreeka ortodoksia kiriku asutaja, St. Basili, festival. Üheks pakutavaks traditsiooniliseks söögiks on Vassilopitta ehk St Basili kook. Koogi küpsetamisel pannakse selle sisse üks hõbe- või kuldmünt. Mündi leidjal on tulevasel aastal eriti palju õnne.
USA
USA kõige kuulsamaks traditsiooniks on ilmselt kell 23:59 New Yorgis, Times Square’il uusaasta palli alla laskmine. Tuhanded inimesed tulevad vaatama, kuidas pall ühe minuti jooksul alla laskub, jõudes alla täpselt südaööks. Traditsioon algas aastal 1907. Esialgne pall oli valmistatud rauast ja puidust, praegune Waterfordi kristallist, kaalub pea 500 kg ja on diameetriga 180 meetrit.
Lõunapiirkonna traditsiooniliseks uusaastasöögiks on Hoppin’ John – mustad herned ja seapraad. Vana ütluse kohaselt tuleb uusaastal süüa herneid, et ülejäänud aastal kõike piisavalt oleks.
Veel üheks ameeriklaste traditsiooniks on Pasadenas, Californias peetav Rose Bowl. Uusaasta jalgpallimängule eelneb rooside turniir, kus toimub paraad keerukate ja leidlike liikuvate kaunistatud platvormidega. Esimene paraad leidis toimus aastal 1886.
Levinud uusaasta sümbolid ja traditsioonid
Lubadused: arvatakse, et babüloonlased olid esimesed, kes andsid uusaasta lubadusi ning inimkond on neid sellest ajast saadik murdnud. Esimesed kristlased uskusid, et aasta esimesel päeval tuleks peegeldada oma minevikus tehtud vigu ja lubada ennast uuel aastal parandada.
Ilutulestik: arvatakse, et vana-aastaõhtul müra tegemine ja ilutulestiku laskmine pärineb iidsetest aegadest, kui arvati, et müra ja tuli peletavad kurjad vaimud eemale ja toovad head õnne. Hiinlasi peetakse ilutulestikurakettide leiutajateks ja nende uue aasta tähistamisel kasutusele võtjateks.
Artikli aitas koostada ja tõlkida VisitParnu.com (linn, mis pakub laias valikus aastavahetuse võimalusti).